Matus

Jeesus ütles: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.” (Johannese ev. 11,25j).
“Me teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elame Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas, .. sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud.” (2.Korintose 5,1.10).

Matus

Kristlik matustetalitus aitab hingel lahkuda sellest maailmast ja jõuda taevasse. Ka on see vajalik omastele rahu leidmiseks.

Lähedase inimese surma puhul on omastel kiirlaenude kõigepealt tarvis ühendust võtta koguduse õpetajaga, et täita vajalikud dokumendid ning leppida kokku talituse läbiviimise aeg ja koht.

Matusetalitust võib läbi viia kirikus, kodus, koduõuel või tavandibüroo saalis, mille järel sõidetakse ühiselt surnuaiale ning kus matusetalitus jätkub. Talitust võib lühendatult läbi viia ka ainult surnuaial.

Matusetalituse juurde kuuluvad väikelaen ühiselt lauldavad laulud ning muusika (oreli, süntesaatori, viiuli, flöödi või puhkpilliansambli esituses). Laulmiseks tehakse laululehed, mis osalejatele ka mälestuseks jäävad

Surnute mälestamine

Lahkunuid võib mälestada igal jumalateenistusel.

Kindlad lahkunute mälestamise ajad on: hingedepäeval, igavikupühapäeval ning surnuaiapühal, mis toimub enamasti suvekuudel varem etteteatatud ajal. Traditsiooniliselt mälestatakse lahkunuid ka 40 päeva peale surma, nende sünni- või surma-aastapäeval või mõnel pikalainat muul tähtpäeval. Mälestamise korraldamiseks on tarvis enne jumalateenistuse või surnuaiapüha algust tuua õpetaja kätte andmed lahkunu kohta paberile kirjutatuna.